BARISTA NR 1

Istusin pärast tööpäeva kohvikus. Ühtäkki märkasin, et üks tüdruk keda tunnen, istus minust järgmise laua taga koos mulle võõra poisiga. Juhtusin nende juttu pealt kuulama, kui tuttav tüdruk ütles: “Kui mina tahan kellestki lahku minna, siis ma petan neid tavaliselt teise inimesega.” Minu aju läks nulli ja mõtlesin endamisi, et on tema vast alles inimene! 

Mõni aeg hiljem jättis mu poiss mind maha ning hiljem sain teada, et poiss ja eelmainitud tuttav tüdruk olid hoopis suhtes ja nad olid varjanud seda minu eest juba nädalaid. Siit ka loo moraal – alati ei tasu kohvikus oma hingeelu kõigiga jagada…

BARISTA NR 2

See lugu pole kohtinguni jõudnud (ja ei jõua ka, sest olen suhtes), aga teine osapool on järeleandmatu. Töötan enamasti hommikuses vahetuses ja puutun seetõttu tihti kokku ühe 50+ püsikliendiga. See mees on abielus ja lastega, kuid on ühte kolleegi ka otse kohtingule kutsunud. Ühesõnaga, veider. 

Lugu sai alguse ühel hommikul kui härra oma kohvi oodates juttu arendas. Tavapärane “Mis Sa peale kohvikus töötamise teed? Mis erialal õpid?” ja nii edasi. Sellest ajast peale on see vanem mees jäänud vaiksematel hetkedel minuga mesijuttu rääkima (loe: oma nädalavahetusest lakkamatult vatrama).

Kuigi omalt poolt olen teinud kõik, et jääda viisakaks, ilma mingeid kohtingulootusi hellitamata, käib ta ikka minuga iga kord hommikukohvi kõrvale vestlemas. Mõni aeg tagasi küsis härra, kas ma oleksin nõus talle üht võõrkeelt õpetama, mida ülikoolis õpin. Väidetavalt on härral tulemas reis riiki, kus seda keelt kõneldakse ja ta tahaks baassõnavara osata. Ma keeldusin viisakalt ja arvasin, et asi jääb sinnapaika. Aga ei. Kuna mu nimi on üsna unikaalne ja välimus ka silmatorkav, siis ta otsis mind Facebookist üles ja kirjutas mulle (tsitaat): “Tere! Ma siiski mõtlesin, et ehk oled nõus minuga teisipäeval kokku saama ja [keelt] tutvustama. Mulle sobiks kell 17 sealsamas Caffeines.”

Sellele sõnumile jätsin ma vastamata ja pole sellest saadik õnneks hommikuses vahetuses olnud. Härra bussijuht, kui Te peaksite seda lugema, siis MA EI OLE HUVITATUD!

BARISTA NR 3

Olin Caffeines töötanud juba poolteist aastat kui üks kolleeg tegi teatavaks, et ta leidis uue töö. Olime temaga viimasel ajal hästi tihti koos tööl ja ta tuli ka vabadel päevadel mulle appi sulgema, jagas meeme, saatis heas mõttes põletavaid pilke ja proovis minuga võimalikult palju aega veeta (siiski ainult tööl). Veidi enne tema viimast päeva küsis üks kolleeg, kas me oleme koos või mis toimub ja alles siis käis mul klikk, et ma vist meeldin talle. Samas oli selge, et tema esimest sammu ei astu ja kui ma tahan, et midagi juhtuks, siis pean asjad oma kätesse võtma.

Sõlmisin oma parima sõbrannaga kihlveo, et mul on 5 päeva aega oma tundeid avaldada, vastasel juhul pean sõbrannale 30 tasuta kohvi tegema (isegi töötaja soodusega läheks see kalliks maksma).

Kaks päeva hiljem olin õhtul tööl ja see nunnu kolleeg tuli jälle appi koristama. Kui ta mind bussile saatis, siis tunnistasin talle, et ta meeldib mulle ja kutsusin ta vesipiibubaari kohtingule. Sädemeid lendas ja süda ähvardas ikka rinnust välja hüpata kui buss ette sõitis ja ta peatusest mulle lehvitas.

Kolm imelist kohtingut hiljem oli asi lukus ja praeguseks oleme koos olnud pea kaks aastat. Caffeines sünnib armastus!

BARISTA NR 4

On kaunis talvine hommikupoolik. Kohvik on alles ärkamisfaasis: siin-seal leidub mõni varajane kohvinautleja, kuid üldiselt valitseb mõnus vaikne atmosfäär; istun lauas, raamat ees, mõnus aurav jook kõrval. Ja sealt ta tuleb: meie kohviku suur austaja, seda küll pigem vaikselt ja omakeskis, kuid olles järjepidev ja alati kohal. 

Nimelt sattusime mõlemad kohvikust samal ajal lahkuma. Ruum oli vaikne, meie pilgud kohtusid, nägin tema silmist, et see juhtub kas nüüd või mitte kunagi. “Kas oled vallaline ja tahaksid minuga välja tulla,” kostus vaikne pomin ning olin täiesti sõnatu. Ta on ju ometigi püsiklient, kuidas ta saab mind välja kutsuda? Minu enesekindlus oli ootamatu olukorra tõttu täiesti kadunud ning vastasin, et ehk kunagi tõesti kohtume, ebamugavuse vältimiseks pidevalt naerdes. Toimunud oli midagi uskumatut, mida ei saa enam tagasi võtta. Kiirustasin kohvikust välja, tuues vabanduseks haleda “mul hakkas nüüd tegelikult väga kiire” lause.

Teadsin, et saan oma saamatuse vilju üsna pea kogeda. Iga tööpäeva alguses olin valmis ütlema raudse “ei”. Ja õige pea oligi ta tagasi, seda ka kõige kiiremal ja töisemal hetkel. “Meil jäi vist midagi pooleli,” kostus värisevail häälil üle kohvimasina, just napilt enne seda, kui ta oleks lahkunud. Võtsin end kokku ning tegin enda seisukoha lõpuks selgeks, meie arm oli juba enne läbi kui see alatagi sai. Eitavast vastusest rabatuna tõstis ta vaid heakskiitva pöidla ning põgenes, sõnagi lausumata, lihtsalt jooksis, elu eest… Olin juba ennatlikult tänulik, kuid tunni pärast oli ta taas tagasi. “Kas sa tahtsid midagi veel öelda?” kostus küsimus, millele taas eitavalt vastasin. Õnneks ei lasknud ta end sellest vahejuhtumist morjendada ning käib siiani iga päev kohvil. 

BARISTA NR 5

Olin parasjagu tööl, kui kohvikusse astus üks ebaselges konditsioonis mees ning suundus ühe umbes 40-aastase kliendi juurde. Härra istus kliendi lauda ning ilma pikema jututa tegi selgesõnalise ettepaneku kohe ja praegu abielluda! Saamata kliendilt vastust, karjus ebaadekvaatne mees üle kohviku, et naine ongi tema jaoks liiga vana. See tagasilöök meest ei morjendanud ning ta suundus leti äärde ja palus järgmiseks ka mind endale kosja. Saanud eitava vastuse, suundus ta kõrval asuvasse R-Kioskisse sama palvega. Samal ajal otsustasin ma kõigi rahu huvides kutsuda sündmuskohale turvamehe. Ka R-Kioski teenindaja ignoreeris mehe südamlikku ettepanekut, misjärel suundus mees ühe kohvikus asuva 14-aastase tütarlapse poole. Õnneks enne seda kui mees jõudis end järjekordselt häbistada, saabus turvamees. Samal ajal kui turvamees meest minema eskortis, karjus ta veel lootusrikkalt mitu korda üle kohviku: “Ma ei lähe ilma naiseta Tallinnasse!!!”

BARISTA NR 5

Olin parasjagu tööl, kui kohvikusse astus üks ebaselges konditsioonis mees ning suundus ühe umbes 40-aastase kliendi juurde. Härra istus kliendi lauda ning ilma pikema jututa tegi selgesõnalise ettepaneku kohe ja praegu abielluda! Saamata kliendilt vastust, karjus ebaadekvaatne mees üle kohviku, et naine ongi tema jaoks liiga vana. See tagasilöök meest ei morjendanud ning ta suundus leti äärde ja palus järgmiseks ka mind endale kosja. Saanud eitava vastuse, suundus ta kõrval asuvasse R-Kioskisse sama palvega. Samal ajal otsustasin ma kõigi rahu huvides kutsuda sündmuskohale turvamehe. Ka R-Kioski teenindaja ignoreeris mehe südamlikku ettepanekut, misjärel suundus mees ühe kohvikus asuva 14-aastase tütarlapse poole. Õnneks enne seda kui mees jõudis end järjekordselt häbistada, saabus turvamees. Samal ajal kui turvamees meest minema eskortis, karjus ta veel lootusrikkalt mitu korda üle kohviku: “Ma ei lähe ilma naiseta Tallinnasse!!!”

BARISTA NR 6

Küllap räägin iga barista eest, kui ütlen, et meil kõigil on (või on olnud) kohvikucrush (või mitu). Küll aga tasub nendega olla ettevaatlik, sest kunagi ei tea, mis nende agenda olla võib. Enda barista karjääri jooksul olen salaja crushinud mitut toredat klienti, kellega sekeldusi on olnud küll ja veel. Ühel korral arvasin, et nüüd on asi kindel –  ta kutsub mu kohe välja, sest no sellist tippi (müstiline härra jättis mulle banaani) ei saa ju niisama jätta. Järgmisel vahetusel tegin talle klomp kurgus aga kaks kohvi, sest ta tuli kohvikusse oma kaaslasega… Või siis too juhtum, kui otsisin moodust, kuidas enda number väga kogemata kohviga kaasa anda, aga julgusest jäi lõpuks ikkagi puudu, sest noh.. teate küll seda banaanihärrat. 

Niisiis jätkasin oma tagasihoidlikku vaatlus-flirti, sest südameid ta kohvile teha ei saanud – härra jõi ainult jääkohvi. Mõne aja pärast viis saatus meid siiski kokku ja selgus, et ta väga ootas mu numbrit, sest sain esimesel deidil tunnistuse, et olen tema baristacrush! Sel korral oli asi siis kahepoolne, aga vihjeid ei osanud kumbki hästi lugeda. Nii et kallid kaasbaristad, püsige tugevad, maailm seal väljas on karm. Ja kui mõtled, kuidas oma baristacrushile vihjet jätta, siis tipitops on selleks üsna tõhus vahend!

BARISTA NR 7 

See lugu küll suure armastuseni ei jõudnud, ent vahepeal meenutan seda juhtumit  küll. Nimelt olin hommikune vahetus ja avasin kell 7 kohviku. Just sel hetkel astus sisse tänavakoristaja ning tellis ühe cappuccino. Kuigi näen koristajaid kohviku ümbruses sageli töötamas ja toimetamas, siis sel korral otsustas mees minuga vestlema jääda. Mõtlesin endamisi, et veits huvitav, aga okei. Teisi kliente mul parasjagu ei olnud ning mul ei jäänud muud üle kui võõra mehega tutvust teha.  Juttu ma pikalt ei süvenenud, ent ühel hetkel küsis mees ootamatult mu numbrit. Mõtlesin, et teen onule natuke tünga ja andsin talle hoopis Harju Caffeine numbri. Sellega jäi mees rahule ning ta kõndis õnnelikult minema. Nägin teda hiljem veel tänaval mitu korda, aga rohkem ta sisse ei tulnud ja thank god…

BARISTA NR 8

Olin õhtusel hilisel ajal üksinda bussijaamas tööl. Ühel hetkel tuleb minu juurde umbes 30ndates härra ja küsib: “Kas see on baar?”. Mina siis ütlen, et päris baar ei ole, aga õlut saab meilt küll. Härra soovis sortimendiga tutvuda ja näitasin talle meie pakutavat käsitööõlu. Talle see väga ei tunduvat meeldivat, kuid võttis ikkagi ühe. Siis jäi ta minu juurde istuma, õlut jooma ja juttu rääkima.

Härra jõi ära mitu õlut ning aeg justkui seiskus… Ent ühel hetkel avastas onu enda õuduseks, et tal pole bussile piletit. Ta suundus teise bussijaama otsa asuvasse Tpileti putkasse. Nägin leti tagant, kuidas härra leti peal kõõlub ja müüjalt piletit ostab.

Umbes 10 minuti pärast pärast tuleb härra tagasi õndsas olekus ning ütleb, et kohtus Tpiletis väga veetleva neiuga. Siis aga tuli onule meelde, et ta unustas küsida, milliselt platvormilt buss läheb. Ma üritasin öelda, et seda saab ka piletilt vaadata, aga ta ei võtnud mind kuulda ja tahtis Tpiletisse kindla peale tagasi minna. Astus paar sammu kassa poole, ent jäi seisma ja pööras ümber. Härra mõtles valjult ning sõnas endamisi, et  kurat, peaks ikka neiule mingi koogi või midagi ilusat viima. Aitasin siis tal koogikese valida ja ütlesin, et mis sa ainult koogiga lähed, võta ikka kohv ka siis juba. Härra oli päri võtma ühe väikese latte. Tegin siis lattele ilusa südamekese ka peale. Härra oli südamest täiesti sillas – see väljendas tõetruult tema tundeid meeldiva naisterahva vastu. Nii ta siis läks, koogike ja kohvike näppus ning süda varrukas, müüja poole. Umbes 10 minuti pärast tuli härra kurva ilmega tagasi ja selgus, et neiu oli võetud. Selleks korraks olid linnaseiklused läbi ja aeg oli minna tagasi koju…