Caffeine persoon – Mariliis Mia Topp

Tere Mariliis Mia! Ehk alustuseks räägid endast lähemalt? Millega sa tegeled? 

Olen Reitanis nüüdseks juba pea poolteist aastat kommunikatsioonijuht. Olgugi, et olen ametlikult poole kohaga, võtan elu ja kogemust Reitanis tõesti väga hingega. Minu tööks oli esmalt üles ehitada Reitan Convenience kommunikatsioon kolme Eesti kaubamärgi (R-Kiosk, Caffeine, Lehepunkt – T.T.) üleselt. Mul on hästi hea meel näha, et Reitan Convenience Estonia on avalikus ruumis pilti tulnud ning loodetavasti on ka sisemiselt teadlikkus kasvanud. See on ka lisaks välisele kuvandile peamine fookus – kui inimesed ettevõtte sees on kaasatud, tunnevad huvi, elevust, tööjanu, peegeldub see ka välja… Soovin, et ühelt poolt oleks tuntud Reitani nimi ühes kolme Eesti kaubamärgiga. Teisalt, et see brändi-armastus oleks sisuline ja ehe nii sisemiselt kui väliselt. Paljud veel ei tea, et Reitan Convenience Estonia on tegelikult osa Norra pereettevõttest Reitan, mille mugavuskaubanduse suuna Reitan Convenience all on ka siinsed ärid. Seega näiteks, kui kandideerid Caffeine’i, on teadmine, et oled osa 7 Põhjamaa- ja Balti riigi ülesest ärist, millel on ühised siduvad väärtused ja strateegia kestlikul äritegevuse teekonnal, on see juba omaette väärtus läbi kuuluvustunde.

Mulle meeldib asju ehitada ja kindlasti on brändikuvandi ja -loo rääkimine sedasorti protsess. See on nagu lapse kasvatamine, miski mis ei seisa paigal ega ole kindel – kui ebaõnnestub , saad ainult endale otsa vaadata. [Naerab]

Kommunikatsiooniga olen tegelenud ma arvan, et nüüdseks… Väga naljakas, kui sa ühel hetkel jõuad sellisesse vanusesse, kus sa saad aru, et sa oled midagi teinud viisteist või kakskümmend aastat. Ma ei tunne endiselt ennast nii vanana. [Naerab] Töötasin pea 9 aastat sellises ettevõttes nagu Tallinna Vesi. Tegemist on monopoolse vee-ettevõttega, kus mul oli tookord võimalus kommunikatsiooni ise ehitada. Sain teha põhimõtteliselt kõike, alates brändi ehitamisest ja meediasuhetest börsisuhete- ja kriisikommunikatsioonini. Elutähtsat teenust pakkuvas ettevõttes on teemad ja ka kriisid kaalukad ning sageli ühiskondlikult tundlikumad.

Oled kui Hunt Kriimsilm – kommunikatsioonijuhina tegutsed vaid osaliselt, mida teed selle töö kõrvalt veel? 

2016. aastast olen tegelikult olnud ettevõtja rollis, kui peale Tallinna Vesi kogemust finantstehnoloogia startupiga kaasasutaja rollis liitusin. Iseenda mängumaa ja peremehe roll mulle kuidagi sobib. Ma olen alati tundnud, et mulle meeldivad hästi paljud asjad. Kui olin noorem, tundsin ühiskondlikku ootust või eeldust valida üks tee ning hakata seda rada astuma. Ajaga olen aga sellest mõttemallist välja kasvanud ning tunnen, et võin teha täpselt seda, mis mind tegelikult huvitab. 

Kommunikatsioon on selline lai ja läbiv teema minu elus, mida tahes ma teen. Mulle on väga südamelähedased aga veel teisedki teemad, mis on suuresti seotud sellega, kuidas me elame: tervis, toit, elukeskond. Olen alati olnud väga sportlik ning sellest kasvas ajapikku välja huvi selle vastu, kuidas toit mõjutab inimese keha, tervist, vaimset heaolu, pikaealisust ja läbi selle ka majandust ning keskkonda. Viimane (keskkond) on minu arvates täiesti loomulik osa toitumisest ja tervisest. Kui keskendume ainult toitumisele ja makrotoitainetele, toidu kvaliteeti ja keskkonnamõjusid arvesse võtmata, on see lõpuks üsna mõttetu, kui planeet on elamiskõlbmatu. Olen seda meelt, et tervisega tegelemine elanikkonna tasandil taandub suures osas kogu toidukeskkonna muutmisele viisil, mis suunab inimesed juba loomulikult kvaliteetsema toidu poole. 

Tänaseks on läinud nii, et mul on toidu- ja tervisetehnoloogia startup – see on päriselt nagu mu laps. Ma hetkel veel väga palju sellest rääkida ei tahaks, eeskätt kuna oleme alles teadusarendustöö ja planeerimise faasis. Küll aga on mul väga äge äripartner, toidutehnoloog Kristel Vene, kellega näeme maailma nii holistiliselt kui äriliselt väga sarnaselt. Meile mõlemale läheb väga korda elanikkonna üha halvenev tervis, keskkonnast rääkimata. Läänelikku toitumist iseloomustav ületöödeldud toitude tarbimine ja liigselt suur loomsete saaduste tarbimine on kõikjal kasvutrendis ja me pole sugugi puutumata ka siin, Eestis. 2022. aastal oli Eesti Eurostati andmetel Euroopa Liidus ülekaalulisuse arvult kolmas. Alles mõned aastad tagasi olime kuuendad. Iga viies laps, kes läheb kooli, on rasvunud. See on väga otseselt seotud sellega, mida me sööme ja muidugi, kuidas liigume. 

Minu toidutehnoloogia idee kasvas algselt välja võistlusspordist, aastatega on see küpsenud. Võistlusspordiga fitnessi näol olen tegelenud 2015. aastast, hetkel olen võistluspausil. Ka see on minu jaoks pigem loominguline protsess, milles ise kasvan ja kujunen. Lisaks füüsilisele ka vaimselt. Seega ei tunnegi ma mingit survet ega kohustust lavale minna, pigem usaldan ajahetke ja ennast selle sees. Ongi selline mõnus kulgemine. 

Mul oli aastaid tagasi väga pikaajaline partner Pro Kapital, kellega koostöö kasvatas minusse tohutu kire linnaruumi vastu. Peame enesestmõistetavaks, et tänavad väljaspool kodu on mõeldud liikumiseks punktist A punkti B, ei midagi enamat. Läbi koostööde arhitektidega nagu Indrek Tiigi, Mihkel Tüür, Ott Kadarik hakkasin esmakordselt mõtlema suuremalt sellele, kuidas me neid avalikke ruume kasutame ning millised võimalused siin on nii ärikeskkonnale kui muidugi inimeste elukvaliteedile ja keskkonnale. Mulle väga meeldis majandusanalüütik Kristjan Lepiku ning linnastrateeg Pärtel-Peeter Pere artikkel, kus nad väga selgelt toovad välja seosed inimestele loodud linnaruumi kasudest elava tänava võtmes – autos istuv inimene ei ole tänava mõttes elav ja ei ole tegelikult linnale majanduslikult kasulik. Tallinn on üks vähestest Euroopa linnadest, kus me jalakäijatena või rattaga liigeldes tunneme, et linn ei ole turvaline ega hästi planeeritud. Linnaplaneerimises kehtib turvalisusega lihtne põhimõte: 8-80. Kui linnas saab iseseisvalt liigelda 8- ja 80-aastane, saavad seda ka kõik teised teha. Ma väga usun, et põhjamaadest armsaks saanud linnaruum on ka siinne tulevik ja on palju, mida saame ise ära teha – kodanikena aga eeskätt ettevõtetena. 

Ka sina sõidad palju rattaga. 

Mulle väga meeldib rattaga sõita ja see oli teadlik otsus. “Walk the talk” nagu inglise keeles öeldakse. Hakkasin möödunud kevadel sõitma ja esiti ebamugavast tegevusest sai osa minu elust – olen terve talve sõitnud.

Mul on alati olnud selline hästi tugev sisemine põlemine ja ühiskondlik vastutustunne – olen selline maailmaparandaja olnud nii kaua, kui mäletan. Mulle on väga oluline, et minu tegevustel ja tööl on laiem mõju – et see on suurem kui mina. Ka minu rattaga sõidust on kasvanud välja tilluke kodanikualgatus – kui ise jala või rattaga liigud, näed palju kultuuritust ja suutmatust (või oskamatust teineteisega arvestada). Riidlen sageli kõnniteel parkivate autodega – tunnen liiklusseadust peast ja võtan need võitlused võidelda, sest kui me kõik tolereerime ebaõiglust, ei muutu miski. Ise kujundame ja kasvatame seda ruumi, kus elame. Ühtlasi, seesama 80-8 põhimõte – kas 8 aastasel lapsel on kõnniteel turvaline koolist koju kõndida, kui seal “korraks” 2 tonnine auto pargib? 

Loomulikult on siin ka keskkonna-aspekt. Ma tahaksin uskuda, et inimesed saavad ikkagi juba tänaseks aru, et kliimamuutused on tõsine asi. Seda on Eestis kuidagi vist raskem tunnetada, sest talved on võib-olla natuke nadimad, vahel on rohkem lund, suvel on mõni nädal soojem… Me justkui veel ei tunne, et see meid otseselt puudutab. Aga kui me mõtleme pikas perspektiivis, ei ole ligi 3,5 miljardil inimesel mõnekümne aasta pärast võimalik elada piirkondades, kus nad ajalooliselt elanud on. Ilmselgelt nad liiguvad põhja poole ja kõik see hakkab mõjutama seda, kuidas me sööme, milline on siinne elukeskkond, kuidas toimib migratsioonipoliitika. Soovitan väga lugeda Gaia Vince raamatut “Nomaadide sajand”. 

Kommunikatsioon, startupindus, trenn, linnaruum, raamatud, tervislik toitumine…. Klassikaline küsimus – kuidas Sa seda kõike jõuad?

Ma ei tunne, et ma teen midagi erilist. Tõusen vara, sageli 5-6 vahel. Sellel varajasel rütmil on oma võlu – käin koertega väljas, teen endale pudru, teise pojale (täispiimaga). Sageli loen või kirjutan hommikuti, teen kiiremad meilid ära – sel ajal veel kõik mind ümbritsev magab. Seejärel käin trennis. Poole kümneks olen jälle arvuti taga või kohtumistel töine. Püüan palju liikuda –  just see meeldib mulle ratta puhul ka – kogu aeg oled aktiivne. 

Mulle on alati sobinud mänglev liuglemine ühest teemast teise ja ma võin seda teha põhimõtteliselt sekundi pealt, mind üldse ei häiri. Kui ma vaatan praegu oma töölauda kodus või kus iganes ma parasjagu töötan, on mul tavaliselt kahes seadmes alati lahti kõik teemad korraga – kõik Reitani asjad, startupi asjad, linnaruumi teemad. Mu mõte töötab kogu aeg, võib-olla see on mõnele väsitav, aga mulle sobib. Samal ajal on jälle probleem, et ma ei oska end välja lülitada, aga see pole kindlasti ainult minu mure. 

Samamoodi loen korraga päris mitut raamatut – ka praegu on käsil kolm või neli raamatut, lisaks loen väga palju teadusartikleid nii toitumise ja tehnoloogia, kliima, aga ka linnaruumi teemal. Mulle kunagi on öeldud, et oi, küllap oled hirmus killustunud, aga ma ei tunne nii. Inimesed ongi erinevad ja selles mõttes tuleb ennast kuulata. Kui selline hüplemine on võõras, ei ole vaja ka suruda. Igasugustesse kella-viie-klubidesse ma otseselt ei usu – üks asi on ise teadlikult õppima õppida ja oma harjumusi kujundada, teine asi on vägisi suruda midagi, mis loomulikult ei tule. 

Kipume end ikka teistega võrdlema. Ka mina. Sageli vaatan mõnda inimest suure imetlusega – kuidas küll ta nii palju jõuab! Tegelikult ma ju tean isegi, et selline võrdlemine pole üldse vajalik. Pigem tuleks üksteiselt õppida ja rakendada positiivseid praktikaid. Vastasel juhul tekib sisemine kahtlus, et me ei suuda või ei ole piisavalt head. Seda ei ole vaja. 

Ka minu jaoks on minu tänane rütm olnud kulgemise lugu, ma ei kukkunud sellesse rütmi. Saan peagi 38 – piisavalt palju elatud, et vaikselt mõista ja usaldada, kus mul on hea olla ning kuidas ma asju teen. Aga samamoodi on mul palju veel õppida, uusi kogemusi koguda ja lõuendeid täis pläkerdada. Mulle on palju öeldud, et mul on tubli tüdruku sündroom, püüan end ikka ohjata, et mitte üle oma varju hüpata. Lõpuks oleme kõik luust ja lihast inimesed ning meil on üks elu. Seda ei tohi ära unustada.

Valisid nädalakohviks musta kohvi vahustatud kaerapiimaga. Kui tihti satud ise Caffeine’i kohvi nautima?

Ma pean sulle ausalt ütlema, et ma väga sage kohvikukülastaja siiski ei ole. Kui vajan keskkonnavahetust, tuleb ette, et istun kohvikusse tööd tegema. 

Mulle väga meeldib Caffeine kohv. Probleem on selles, et kohvikud ei jää mulle tee peale ning ma lähen sinna spetsiaalselt kohvi võtma, sest ma ei ole leidnud veel kohta, mis meeldiks mulle nii palju (kui Caffeine).. Ma võtan alati musta kohvi ja vahustatud kaerapiima kõrvale ning panen seda ise peale ja ma ei tea.. Mingisugune võluvits seal sees on, mida ma ootan alati.

Ma ei pea end kohvieksperdiks –  kaugel sellest Mul on kodus Jura kohvimasin ja mulle teeb nalja soomlaste filtrikohvi armastus,  minu meelest on see kohutav. Aga see on ka minu ekspert-tase. Küll aga meeldib mulle Caffeine kohvi maitse,  minu Jurast sellist välja ei võlu, käin ikka üksjagu spetsiaalselt seda hankimas. Kuna olen väga tundlik kofeiinile, on minu signatuurkohviks saanud vahustatud kaerapiimaga must kohv. Kaerapiima panen alati ise, oma käe järgi. Esmalt vaht ja siis piima peale. Midagi selles on! 

Kuna olen ise Reitani äritegevusega seotud, hindan kõrgelt ka otsust minna üle orgaanilisele kohvioale. Me saame teha targemaid tarbimisvalikuid, mis mõjutavad keskkonda laiemalt. Sageli mõeldakse rohepöördest ainult kliima võtmes, aga tegelikult on see palju laiem – ökoloogiline mitmekesisus, loodusvarade säästlik kasutamine, sotsiaalne võrdsus. Need kõik teemad puudutavad väga otseselt kohvi tootmist. Kohv on väga oluline riskikaup – seega annab mahesertifitseerimine kindluse, et toode on kasvatatud säästvates viljelussüsteemides ning vähemalt 95% nende põllumajanduslikest koostisosadest on mahepõllumajanduslik. Toidu(ja joogi) päritolu ja kvaliteet on minu jaoks väga oluline. 

Naudid täisväärtuslikku ja tervislikku toitu. Äkki ikkagi saladuskatte all ütled, millist maiust Sa endale lubad kui käid näiteks Caffeine kohvikus? 

Kuigi ma ei ole suur magusasõber, meeldib mulle Caffeine banaanileib. See on ebareaalselt hea. Mu teismeline poeg käib aga Caffeines maiustamas küll, ma ise olen rohkem soolase sõber. Mulle väga maitseb lennujaama Caffeine erimenüüs kimchiga võileib. Seda ma olen soovitanud kõigile, kes vähegi on jaksanud kuulata ja see on tõesti super-super hea.